promillaarium

Et siis käisime kontserdil ükspäev- kuulamas Tajo Kadajat ja Jassi Zahharovit laulmas Alendri laule. Vaatamata meeletutele kiidusõnadele ja kolm korda tagasiplaksutamisele, lahkusin mina küll pettunult, kuna tegu oli pesuehtsa karaoke-esinemisega. Makilt tuli muusika, millele siis püüti peale laulda nagu ehtsas põhjanaabrite meelisajaviitetegevuses. Jassi küll suutis kenasti muusikas üle laulda, aga teine esineja küll mitte. Karaoke-efekti võimendas veelgi nende piinlikult korda-mööda lavapeal käimine. Kas Tajo on kapis?

Ei, me ei olnud erilised sõbrad ega ka väga lähedased ning ma usun, et võiksin ühe käe sõrmede peal üles lugeda korrad kui me Temaga näost-näkku rääkisime. Aga ometi on jätnud Ta minusse jälje, oma suurusega, võimsusega. Tegelikult päris alguses ei osanud ma Teda kuidagi hinnata, vaid suhtusin põlgusega püüetesse mind proovile panna, minu olekut kõikuma lüüa. Hiljem sain aru, et asi ei olnud mitte Temas, vaid tegelikult minus, minu enesekindluse puudumises ja hirmus olla mina ise. Ja nii kummaline kui see ka pole, õpetas Ta mulle selle kaudu tugevaks saamist, enese kehtestamist, julgust. Mingil imelikul põhjusel süstis see mulle motivatsiooni arenededa, saavutada, vastutada. Tekkis tahe tõestada ennast. Ja ma ootasin päeva mil võiksin vaadata Talle otsa enam mitte alt üles vaid kui võrdsele ja ollagi võrdväärne Temaga. Päeva, mis ei saabu nüüd enam kunagi..

Et siis selleasemel, et rõõmsalt oodata homset kauaplaneeritud pulmaminekut, panna selga kolm korda proovitud roosa kleit, selleks puhuks ekstra ostetud kingad ning soeng juuksuris, on mul hoopis minek matustele..

Seekord siis: SUVEPÄEVAD
Lühidalt ja löövalt võiks öelda, et selleks ajaks kui me oma firmast kahekesi suvepäevadele jõudsime, oli peakorraldaja juba kipsis jalaga (selgus, et ta oli eelmisel õhtul lihtsalt purjus peaga lavalt rahva sekka hüpata üritanud, aga kuna tegemist oli suhteliselt kopsaka noormehega, olevat rahvas aktiivselt eest ära liikunud ja nii ta oma jala murdiski), noh sellest ei lasknud me end ometi heidutada ja võtsime istet siis spordiplatsi ääres.. väikesed siidrid näppu, et mitte hallist massist eralduda ja seadsime end mõnusasti sisse. Alguses jälgisime põnevusega toimuvat kummikuheitmise võistlust, aga erilist pinget seal polnud, nii et üsna varsti lasime lihtsalt lobal joosta ja siidril voolata..see mõnus olemine aga ei kestnud kaua- järsku sadas mulle selgest taevast piki kõrvu raske kummikuhoop.

Seekord ei ole te mitte ilma asjata sedasamust lehekülge avanud! Vaatamata erinevatele arvamustele, et :

A) P on surnud
B) Kolinud elama internetiseerimata piirkonda
C) On mustas masenduses ja peidab end karmi maailma eest
D) Jäi Egiptimaale ja sai tsurka haaremisse elama
E) Pühendab kogu oma aja töö tegemisele, sest pere vajab ju toitmist

olen ma A) ELUS ja pealegi C) täie tervise juures, D) kahetsusväärsel kombel ei saanud Aafrikas mehele, E) pere on niikuinii vähese söömaga ning otsustanud aktiivselt blogindusega tegeleda, vähemasti ajal, mil näib, et kõikidel normaalsetel inimestel on puhkused, töö juures telefon ei helise üldse nii sageli ja päevas paar korda tekib hirm, et internett on ära kadunud, kuna uusi meile tuleb kuidagi kahtlaselt harva.
Püsige liinil!