promillaarium

Mu vene keele grupis on erinevad inimesed: üks finantsinduses tegutsev noor naine, siis audiitoribüroo töötaja, üks on ise firma omanik, siis on meil üks giid no ja ülejäänutes ei ole ma päris kindel. Igatahes vaatasid nad tummalt ja arusaamatult minu poole kui ühes tunnis oli teemaks seletada, millega ma tegelen :D. Njah, mainides, et sõnaotsesesmõttes tegelen reoveega ja veelgi enam- mulle täiesti meeldib see- tekkis klassis vaikne järelemõtlev hämminguhetk. Nagu oleksid nad omavahel vahetanud üheselt mõistva lause "see tüdruk on imelik." :D Tegelikult nii nagu mina ei mõtle kuidas telesaateid tehakse või ajalehti kirjutatakse, on loomulik et tavalised inimesed ei juurdle kraani lahti keerates kust see vesi tuleb ja kes teda ja kuidas puhastab ning WC-s vett peale tõmmates, et kuhu see jõuab ja mis sellega tehakse.

Hommikune ahhaa-elamus oli alumise naabri ülivarajane "külaskäik"- tuli teatega, et meilt niriseb neile vett läbi, eriti palju täna hommikul (olin just tulnud dushi alt), pidi tilkuma nii et õudne ja juba mõnda aega. Seega- järeldus- kui ma ei taha oma alumiste naabrite elu põrguks (kuigi seal vist on suurem mure kuumuse kui niiskusega?) muuta, pean loobuma dushi all käimisest kuniks asjad parandatud!?!?!?

No nii..võttis aega, mis ta võttis aga minu pass leidis õnnelikult tee tagasi minu juurde. Ilusti ümbrikus ja koos viisaga, "multiple" isegi. Vahetusraha olid 5.40 EURi maksvast margist endale jäetud tipiks, aga ega mul sellest kahju polegi, peaasi, et pass kodus ja viisa olemas!
Eile siis tegin ka ennetava tiiru nakkushaiglasse- sain kummassegi käsivarde ühe sutsaka, nii et öösel ei saanud ei ühe ega teise külje peal magada, laveerisin siis kahe äärmusliku variandi vahel- kas kõhuli või selili. Enne seda trippi käisin ettenägelikult doonorluse korras verd andmas- ei tea kas sellest ehk ongi täna süda paha- vaktsiini kontsentratsioon peaks ju nagu suurem olema? Nüüd tuleb veel malaaria profülaktika tabletid hankida, need pidid ka toredasti südamepahadust tekitama, aga elame üle.. Ja täna selgines ka ainus muremeelt tekitav asjaolu- nimelt oli varemalt teatatud, et minu väga kaua oodatud ja vajalik koolitus toimub märtsis.. arvestasin juba asjaoluga, et pean sellest loobuma, nüüd aga tuli teade, et 27-28, tore! Sellega oli muidugi veel see lõbus asjaolu, et esialgne teave oli, et viimatinimetatu leiab aset kas Bradfordis või Botlekis- kujutasin juba tulpe silme ette ;), selgus et mitte kaugemal kui Helsingboris :D.

Läksin veel vana aasta sees juuksurisse, et katkised otsad ära lõigata.. juuksur siis tõstis salke siit poolt ja teiselt poolt, et kui palju võtta võib? Noh, mina lahkelt- ega koonerdada pole vaja!
Pärast imestati- noh, olid ikka Sul pikad otsad siis!

Oh kuidas tahaks uusaastalubadusi anda, või üritada uuest aastast midagi muuta, eesmärke seada, aga näe, kuidagi ei tule välja. Kõik on kuidagi nii paigas, et paigast nihutamine tunduks kohatu...kuigi, jah, siiski- loomulikult tahaks järgmise aastaga remondi tehtud saada ja tahaks uskuda, et jõuaks ka nö kooliskäiguga kuskile ja nipet-näpet siit-sealt, aga see on kuidagi niikuinii asjade loomulik käik ja ei toida hinge. Tahaks näha ees midagi helget ja lootustandvat-erutavat...Kuigi Indiasse-mineku plaan võiks ju natuke maa pealt kergitada ja Tartu maratonile registreerumine motiveerida eneseületamiseni treenima? Imelik värk. Peab veel mõtlema...