promillaarium

Sattusin ükskord mustamäel sellisesse lõbustusasutusse, mille nimi on kas kÄnnupubi või kAnnupubi- seda ma ei suutnud küll kahjuks veel täpselt välja selgitada, aga igatahes, mis ma öelda tahtsin, on see, et soovitan soojalt seda paika külastada, kui teie elus on teravaid noote puudu. Või vähemasti, omast kogemusest võin kinnitada, et see paik on tõsiselt obskuurne, või siis vähemalt seda külastavad (meessoost) inimesed. Igatahes, pole mul sellist "lööki" olnud aegade algusest saati! Ma ei jõudnud veel üleriideidki ära anda, kui juba "näkkas", kahjuks küll ei suutnud ma seda lõbusat asjaolu kõva häälega mainimata jätta, mis riivas minust huvitatud noormeest niivõrd, et tema enam lähenemiskatseid ei teinud, aga sellest ei olnud tõepoolest midagi, sest äsjanimetatust puudust ei tulnud! Üsna lõbus oli! Pidu lõppes sellega, et lahkusin siiski oma noormehega, kes mind mitte sinna ei söandanud jätta, kuid kaasas "austajatelt" kingikssaadud veinipudel ja piparkoogimaja!

Ehk, et seekord siis esimene nö ärilõuna, õigemini ehk jõululõuna nimega. Ei midagi hirmsat, kui välja arvata asjaolu, et sõin oma elu kõige kallima prae- kusjuures, ei olnud rahamaitset küljes, see vist tulenes sellest, et raha ei läinud otseselt minu taskust? Ja see, et seltskond koosnes: kolm väga väärikat pintsak-lipslasest kergelt hallinevat härrasmeest, üks samaealine daam ning mina (meeldetuletuseks- 23.a tsikk, üldse veel mitte väärikas). Noh ja siis veel see pisiasi, et neljapäeval ootab mind analoogne sündmus...

Teinekord mulle ikka tundub, et mul on töökohaga roppu moodi vedanud, et ei oska arvatagi, millega ma selle ära teeninud olen. Üks asi on loomulikult see, et mulle meeldib mu töö, see on super. Aga imestusest vajus mu suu lahti veel sellepärast, kuidas minu sünnipäeva suhtuti. Ehk, et raamatupidaja mulle teatas, et noh, sünnipäevi peetakse nii, et tavaliselt sünnipäevalaps toob siis miskit magusat veidi ja töökohapoolt tellitakse soolane. Ja mis sa sünnipäevaks tahaksid firma poolt!? Et vali ise välja midagi, siis koos ostame ära. Kingituse koha pealt oli asi siis konkreetne, valigu ma ise midagi välja, firma maksab 400 krooni, kui kallimat asja soovin, maksan vahe kinni. Toidupoes aga tolknesin mina tagasihoidlikult raamatupidaja kannul kui tema aga kalamarja, saslõkki, suitsetatud kalafileed, sinihallitusjuustu ja muud sellist kallimat-paremat üsna iseteadlikult korvi toppis. Mina ei julenud väga suud pruukida- polnud ju aimugi, kust see piir küll minna võiks, et kust alates ma ise kinni pean maksma :). Igatahes, ei pidanud ja head-paremat jätkus veel töö juurde külmkappi nii mõnekski päevaks.