promillaarium

mmm...on minu esimene korralik palgapäev...

Mõtlesin tükk aega kuidas seda iga-aastast probleemi siis sel aastal lahendada...Kas vaikida maha? Või pidada pidu? Ja kui pidada, siis keda kutsuda ja millal kutsuda? Kas kutsuda kõik, keda tahaks näha ja korraga, või püüda leida erinevaid aegu erinevate seltskondade jaoks? Õeh. Keeruline, eks ja iga aastaga muutub üha keerulisemaks justkui. Aga leidsin geniaalse lahenduse. Ma ei hakka valima inimesi, keda kutsuda, vaid lasen valida inimestel endil..Mina ei vali külalisi, aga külalised ise valivad minu. Seega, kes tahab see tuleb mulle külla. Ja oodatud on kõik, kes tahavad! Olen broneerinud 9. ja 10. detsembri teie päralt. Täitsa vakantne ja avatud. Aga, jah, ainus asi- mulle siiski teada anda, siis oskan arvestada, ei tahaks nädal aega sama salatit süüa kui ma inimeste arvu valesti hindama peaksin :)

Jah, nüüd võin end vist juba pidada peaaegu et pealinlaseks. Käisin ära seltsi tallinna konvendis, Baaris ja kuulsas Angeli klubis.

Oli üks sellise nimetusega päev hiljuti ja kuigi see kõlab kui roheliste ahastushüüd, tarbime me ikka meeletult. Ühel hetkel jõuab inimkond nii kaugele, et kogu see kiire areng ja ressursside mõtlematu ekspluateerimine karuteeneks osutub, kuigi siis on tõenäoliselt juba hilja midagi päästa. Inimesele on loomupärane tahta koguaeg rohkemat. Ikka uusi riideid, moodsamaid kingi, uhkemat telefoni, võimekamat arvutit, popimat autot, rääkimata muidugi siis veel ülepakendamisest, karbistamisest-kilekotistamisest. Aga mis saab vanadest asjadest ja pakenditest?! Üks tavapärane pakend, plastist, mida me tõenäoliselt mitmeid ühe päeva jooksul prügikasti saadame, laguneb looduses kauem kui keskmine inimene elab. Mõtlemapanev, eks?! Seda enam, et selle õnnetu pakendi maksame ju me ise kinni ja kahekordselt! Esimest korda selleks, et kaup sellega koju tuua, teist korda prügimäele saates, kusjuures, toote "eluiga" on ikka väga lühike. Absurdne, kas pole?!
Vaadake inimeste ostu- ja tarbimisharjumusi. Raha annab justkui õiguse ja vabaduse ning vabastab vastutusest- õigus ja vabadus osta ning siis lihtsalt ära visata, kui ei meeldi enam, kui on eelmise hooaja värk, kui sai liiga palju varutud, kui ollakse tüdinud, kui tahetakse uut, kui tahetakse moega kaasas käia...Hirmuäratav. Ja mõelge- me pühendame kogu oma elu sellele, et omada rohkem. Käime tööl, et saada palka, et osta...
Mõnikord tahaks siit lihtsalt ära, kuskile kus ei ole selline elustiil võimalik ja oluline, olla vaba ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja harjumustest. Mõelge kui tore oleks elada kuskil naturaalmajanduslikus ühiskonnas, oma väikese palmi all!?

Kui mul tehtaks palgas tasaarveldus reede õhtuse viimase tunni molutamise eest, ei pahandaks ma üldse. See oleks suhteliselt aus.

Ehk, et lugu sellest, kuidas mul sellega eile probleeme tekkis..

Nimelt, esiteks, minnes Anne Adamsi ja Jaan Söödi kontserdile, eeldasin et suu saab lahti ka viimasena nimetatu ning ausaltöeldes ostsingi piletid vaid sellest lähtudes, et pole pikka aega Jaani kuulanud. Kohapeal selgus, et kui artisti nimi on küll kontserdi pealkirjas, ei pruugi see veel tähendada, et ta ka laule esitab. Kuigi, jah, ühte laulu: "..kui me ükskord kokku saame.." ta ikka püüdis laulda, aga sinna segas ka Anne vahele.

Õhtujätkuks ja selle pettumuse parandamiseks tuli ettepanek vähemasti siis välja sööma minna ning mina valisin pika mõtlemise peale juustu-köögivilja püreesupi, asetades supivalikul rõhu "juustule". Selgus, et jällegi ennatlikult- tegu oli puhta kõrvitsapüreesupiga, millele nii ilupärast oli peale riputatud ka pisut riivjuustu. Öäk.

Siit järeldus: linguistiliselt loetelus samaväärsete komponentidena tunduvad objektid ei pruugi olla samaväärse osakaaluga reaalsuses.

Jõudsin mõistmisele, et minu viimase aja mõningane segadus on üsnagi loomulik reaktsioon elus toimunud muudatustele..

Ehk et, üsna üleöö on minust saanud:
- vaese ja vastutustundetu tudengi asemel esinduslik ja vastutusrikas nö keskastmejuht.
- poolepäevani magavast laiskurist varaärkaja kohusetundlik töötaja.
- vabast ja "vallatust" flirtijast truu ja pühendunud elukaaslane.
- Ühistranspordi kliendist või jalutajast autogasõitja.
- tartlasest tallinlane- no seda võiks ehk isegi hüüumärkidega rõhutada, see on ehk kõikse suurem muutus.

Nende muutustega on kaasatulnud ka paratamatus, et pole aega enam isegi sotsialiseeruda sel määral nagu ma harjunud olen ning kui ikka vanasti sai vähemasti paar korda nädala jooksul väljas käidud, nädalas korra ikka mõnel peol, alkoholitaluvus oli vägagi kõrge; siis nüüd pole ma väljas käinud ei-tea-mis-ajast, rääkimata siis mõnest peost ning eile joodud klaas hõõgveini tekitas mulle juba kerge vine. Kõige rohkem igatsen ma muidugi inimesi! Teid kõiki...Ja mitte ainult olematu aeg ei ole määrav faktor, vaid ka vahemaad... Nüüd on tunne, et lähedaseimaks inimeseks saab mulle firma raamatupidaja :D

Ime siis, et see on tekitanud minus mõningase kriisi ning mõjunud psüühikalegi ehk. Aga sellegipoolest- ärge te mind ära unustage. Ma olen alles! Ning kuigi mu elu on teinud täispöörde, usun, et sellist pööret pole toimunud minus endas, et ma olen ikka see, kes ma alati olnud olen...