promillaarium

Jõudsin mõistmisele, et minu viimase aja mõningane segadus on üsnagi loomulik reaktsioon elus toimunud muudatustele..

Ehk et, üsna üleöö on minust saanud:
- vaese ja vastutustundetu tudengi asemel esinduslik ja vastutusrikas nö keskastmejuht.
- poolepäevani magavast laiskurist varaärkaja kohusetundlik töötaja.
- vabast ja "vallatust" flirtijast truu ja pühendunud elukaaslane.
- Ühistranspordi kliendist või jalutajast autogasõitja.
- tartlasest tallinlane- no seda võiks ehk isegi hüüumärkidega rõhutada, see on ehk kõikse suurem muutus.

Nende muutustega on kaasatulnud ka paratamatus, et pole aega enam isegi sotsialiseeruda sel määral nagu ma harjunud olen ning kui ikka vanasti sai vähemasti paar korda nädala jooksul väljas käidud, nädalas korra ikka mõnel peol, alkoholitaluvus oli vägagi kõrge; siis nüüd pole ma väljas käinud ei-tea-mis-ajast, rääkimata siis mõnest peost ning eile joodud klaas hõõgveini tekitas mulle juba kerge vine. Kõige rohkem igatsen ma muidugi inimesi! Teid kõiki...Ja mitte ainult olematu aeg ei ole määrav faktor, vaid ka vahemaad... Nüüd on tunne, et lähedaseimaks inimeseks saab mulle firma raamatupidaja :D

Ime siis, et see on tekitanud minus mõningase kriisi ning mõjunud psüühikalegi ehk. Aga sellegipoolest- ärge te mind ära unustage. Ma olen alles! Ning kuigi mu elu on teinud täispöörde, usun, et sellist pööret pole toimunud minus endas, et ma olen ikka see, kes ma alati olnud olen...