promillaarium

Imelik värk. Kõikjal räägitakse iibe negatiivsusest ja laste sündide olulisusest, aga
kui ma viimati naistearsti külastasin ja ei suutnud 2 sekundi jooksul ette vuristada millal mul viimati päevad olid ja kogemata kuu aega varasema kuupäeva nimetasin, sain üsna salvava nähvatuse osaliseks "te olete RASE siis!" Ja see oli öeldud umbes nii nagu oleks juttu olnud suguhaigusest, mitte potentsiaalselt toredast uudisest nii tulevasele emale kui ka ühiskonnale(kuigi ka sellest võiks üks arst siiski delikaatselt teatada)!??!?!

Uskumatu- kell on juba 11 ja terve hommiku jooksul on telefon helisenud vaid ühe korra, tundub et kõik valmistuvad usinalt vabariigi sünnipäevaks! Tore! Ei söenda isegi seda vaikust rikkuda ega vali enam vist ühtki numbrit enne kui ma pooleteistunni pärast ka ise lahkun nädalavahetusele. Joon pisut kakaod, teen paberitööd ja ehk esitan maksudeklaratsioonigi ära.
Üldiselt on ikka imelik ja tühi küll kui kodus ei ootagi sind keegi või kui endal ei ole kodus kedagi oodata. Ja kui polegi helistada ja küsida "millal jõuad", "mis süüa teeme", "kas õhtul kinno läheme"? Kuigi pole ju veel nädalatki nö üksi oldud ja sellestki pool aega mõnulesin justkui ju vanemate pool maal.. Väga ei lohutanud isegi E-ga ärajoodud 2 veinipudelit, sest teki alla pidin ikka pärast üksi pugema ja end ise villaste sokkide abil soojendama. Imelik jah kui harjumatu on olla harjunuta.
Aga õues on nii ilus päike ja kargus ja lumi ja vaikus. Aga see on vist nii ainult aknast vaadates ja seda ei kavatse ma rikkuda nina välja pistmisega rohkem kui hädavajalik.

Andke aga tulla! Põen läbi kõikvõimalikud viirushaigused ja nii põhjalikult kui võimalik!
Luban!