promillaarium

Ei, me ei olnud erilised sõbrad ega ka väga lähedased ning ma usun, et võiksin ühe käe sõrmede peal üles lugeda korrad kui me Temaga näost-näkku rääkisime. Aga ometi on jätnud Ta minusse jälje, oma suurusega, võimsusega. Tegelikult päris alguses ei osanud ma Teda kuidagi hinnata, vaid suhtusin põlgusega püüetesse mind proovile panna, minu olekut kõikuma lüüa. Hiljem sain aru, et asi ei olnud mitte Temas, vaid tegelikult minus, minu enesekindluse puudumises ja hirmus olla mina ise. Ja nii kummaline kui see ka pole, õpetas Ta mulle selle kaudu tugevaks saamist, enese kehtestamist, julgust. Mingil imelikul põhjusel süstis see mulle motivatsiooni arenededa, saavutada, vastutada. Tekkis tahe tõestada ennast. Ja ma ootasin päeva mil võiksin vaadata Talle otsa enam mitte alt üles vaid kui võrdsele ja ollagi võrdväärne Temaga. Päeva, mis ei saabu nüüd enam kunagi..