promillaarium

Oktoobriga saab täis aasta oldud pealinna elanik, mitte küll ametlikult, sest maksud laekuvad kodusesse Vihula valda, aga põhimõtteliselt on vähemalt viiel päeval nädalas olnud minu elupaigaks Tallinn. Nii imelik kui see ka ei ole, ei saa ma öelda, et tunnen end siin kui kodus ja ei saa öelda, et mulle meeldiks siin- veelgi vähem- raske oleks tunnistada isegi, et olen ära harjunud. Samas saan täie mõistusega aru, et puudub igasugune tagasitee näiteks Tartu, kus illusioonina elavad mälestused kommuunis elamisest, igaõhtustest üritustest-ringikondamisest, igal hetkel tänaval tuttavate nägude nägemisest, jalaga astutavatest vahemaadest, noh peamiselt üliõpilaseluga kaasnevast eluviisist, mida ei tahaks ega oleks tegelikult ka võimalik reaalselt edasi elada. Ja nii tundubki, et olen kuskil vahepeal, kaaluta olekus, suutmata end tegelikult positsioneerida või oma rollegi täpselt mõista ja paika panna. Ma pole enam üliõpilaslinna vaba ja vallatu tudeng, ometi pole ma ka kuskil seal- järgmises etapis- või vähemasti ei tunne ma end seal olevat. Ma ei kuulu siia, samas ei kuulu ma ka mitte kuskile mujale...kuhu ma siis kuulun!? Ehk, et kokkuvõtvalt- kui minna sellele libedale teele ja oma elu kõrvalt vaatlema hakata- pean tunnistama, et põen kergelt üleminekuiga.