promillaarium

on mul emotsioone mida talletada ning selleks ka pisut aega ja tahtmist. No ja viimasel ajal näib, et pigem need kaks viimast faktorit on limiteerivad.

Aga mitte täna.
Niisiis. Käisime nädalavahetusel Pärnus sanatooriumis. Sanatooriumis käik on kusjuures igati õigustatud, sest reedel tiksus tööl täis minu katseaeg- edukalt, vähemasti ülemuse sõnutsi, nii et jätkan homme hommikul sealsamas- nii et paras aeg väikeseks lõõgastuseks, või mis!?

Siit siis emotsioonid:
-Pärnu! Pean häbiga tunnistama, et minu Pärnus-käigud on piirdunud ühe põhikooliaegse teatriskäiguga Endlasse (Kardemoni linna rahvas ja röövlid) ja tõenäoliselt ühe läbisõiduga sealt tulles jaanipäevajärgselt Saaremaalt ja suundudes Tartu- aga olin sel hetkel suhteliselt ebaadekvaatses seisundis... Aga linn!- nii palju kui ühe jalutuskäiguga jõuab hoomata ja otsustada, siis selle põhjal meeldis Pärnu mulle ikka väga. Millised armsad nukumajad! Ja mõnus madal ja rahulik linn.

- Edgar Valteri maalid! Ma olen küll näinud palju tema poolt illustreeritud raamatuid, kuid mitte maale..ja need on imelised!

-Ei saa üle ega ümber- soome pensionärid. Näib, et sanatooriumid ongi ainult nende peale mõeldult loodud- kõik juhised, menüüd, sildid on vennasrahva keeles esindatud ja televiisoril esimesed kanalid on soome televisiooni poolt hõivatud! No ja rääkimata siis loomulikult elavatest soomlastest seal.

-No ja viimaseks aga mitte vähimaks- aknast vaade otse psühhiaatriahaigla depressiooniosakonda! Lõõgastav ja stressimaandav, kas pole!? :D