promillaarium

Oli üks sellise nimetusega päev hiljuti ja kuigi see kõlab kui roheliste ahastushüüd, tarbime me ikka meeletult. Ühel hetkel jõuab inimkond nii kaugele, et kogu see kiire areng ja ressursside mõtlematu ekspluateerimine karuteeneks osutub, kuigi siis on tõenäoliselt juba hilja midagi päästa. Inimesele on loomupärane tahta koguaeg rohkemat. Ikka uusi riideid, moodsamaid kingi, uhkemat telefoni, võimekamat arvutit, popimat autot, rääkimata muidugi siis veel ülepakendamisest, karbistamisest-kilekotistamisest. Aga mis saab vanadest asjadest ja pakenditest?! Üks tavapärane pakend, plastist, mida me tõenäoliselt mitmeid ühe päeva jooksul prügikasti saadame, laguneb looduses kauem kui keskmine inimene elab. Mõtlemapanev, eks?! Seda enam, et selle õnnetu pakendi maksame ju me ise kinni ja kahekordselt! Esimest korda selleks, et kaup sellega koju tuua, teist korda prügimäele saates, kusjuures, toote "eluiga" on ikka väga lühike. Absurdne, kas pole?!
Vaadake inimeste ostu- ja tarbimisharjumusi. Raha annab justkui õiguse ja vabaduse ning vabastab vastutusest- õigus ja vabadus osta ning siis lihtsalt ära visata, kui ei meeldi enam, kui on eelmise hooaja värk, kui sai liiga palju varutud, kui ollakse tüdinud, kui tahetakse uut, kui tahetakse moega kaasas käia...Hirmuäratav. Ja mõelge- me pühendame kogu oma elu sellele, et omada rohkem. Käime tööl, et saada palka, et osta...
Mõnikord tahaks siit lihtsalt ära, kuskile kus ei ole selline elustiil võimalik ja oluline, olla vaba ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja harjumustest. Mõelge kui tore oleks elada kuskil naturaalmajanduslikus ühiskonnas, oma väikese palmi all!?