promillaarium

Kunagi ühes Disney koomiksis olid kenasti ära personifitseeritud- kui ma ei eksi siis oli see õnnetu Donald, kelle- ühele õlale kurat ja teisele ingel. Oo ja mitte ainult, et nad oleksid seal istunud, vaid nad ka kogu aeg sosistasid kõrva ja andsid erinevat nõu- kurat loomulikult tsipa ruineerivat, ingel jälle oma üliheaduses levitas vaid üllaid mõtteid.

Ja nüüd olen need tegelased ka oma elust leidnud. Ei-ei, nii hull see asi nüüd ei ole, et ma neid kohe ilmsi näinud oleksin ja õla peal nad ka vaevalt et istet on võtnud, aga mõtted on täpselt alati kahepoolsed...no ja olgem ausad, mitte alati ei võta ma siis seda helgemat ideed kuulda..
Ja suures lõpetamise tuhinas on mu meeldivad sõbrad eriti aktiivselt sõna võtma hakanud. Nojah, just, et "meeldivad" sõbrad, sest mõtle kui palju põnevam on elu kui saan omakeskis diskuteerida ja vastu- ning pooltväiteid genereerida.

No näiteks võtsin ma end täna kokku ja istusin suure innuga (mitte ind-inna, vaid ind-innu) arvuti taha, et siis miskit asjalikku produtseerida..kõht oli meeldivalt täissöödud ja tukk tikkus peale, nii ütleski mulle üks hääl peas:
- äkki oleks targem hoopis voodi peal lesides artikleid lugeda, nii hea ju vaadata üle, kas üldse saan sealt midagi kasutada..
Loomulikult lõppes see mitte-nii-lühikese ja totaalselt etteplaneerimata uinakuga.

Nii on mul alati argumendid miks mitte minna õhtul jooksuringile või miks mitte ärgata hommikul äratuse peale, miks on ikka vaja kindlasti hakata pigem koristama kui õppima jne jne jne

Ainus mure on selles, et mingil kummalisel põhjusel on see kuratlik pool tsipa nutikam ja argumenteerivam ja üleüldse vist kõvema häälega, no ja seda õnnetut tiivulist olendit pole ma ammu enam kuulnud...äkki ta on üleüldse välja kolinud?