promillaarium

Iive positiivseks!?

2007-02-26T12:01:00.000+02:00

Imelik värk. Kõikjal räägitakse iibe negatiivsusest ja laste sündide olulisusest, aga
kui ma viimati naistearsti külastasin ja ei suutnud 2 sekundi jooksul ette vuristada millal mul viimati päevad olid ja kogemata kuu aega varasema kuupäeva nimetasin, sain üsna salvava nähvatuse osaliseks "te olete RASE siis!" Ja see oli öeldud umbes nii nagu oleks juttu olnud suguhaigusest, mitte potentsiaalselt toredast uudisest nii tulevasele emale kui ka ühiskonnale(kuigi ka sellest võiks üks arst siiski delikaatselt teatada)!??!?!

Vaikus

2007-02-23T10:52:00.000+02:00

Uskumatu- kell on juba 11 ja terve hommiku jooksul on telefon helisenud vaid ühe korra, tundub et kõik valmistuvad usinalt vabariigi sünnipäevaks! Tore! Ei söenda isegi seda vaikust rikkuda ega vali enam vist ühtki numbrit enne kui ma pooleteistunni pärast ka ise lahkun nädalavahetusele. Joon pisut kakaod, teen paberitööd ja ehk esitan maksudeklaratsioonigi ära.
Üldiselt on ikka imelik ja tühi küll kui kodus ei ootagi sind keegi või kui endal ei ole kodus kedagi oodata. Ja kui polegi helistada ja küsida "millal jõuad", "mis süüa teeme", "kas õhtul kinno läheme"? Kuigi pole ju veel nädalatki nö üksi oldud ja sellestki pool aega mõnulesin justkui ju vanemate pool maal.. Väga ei lohutanud isegi E-ga ärajoodud 2 veinipudelit, sest teki alla pidin ikka pärast üksi pugema ja end ise villaste sokkide abil soojendama. Imelik jah kui harjumatu on olla harjunuta.
Aga õues on nii ilus päike ja kargus ja lumi ja vaikus. Aga see on vist nii ainult aknast vaadates ja seda ei kavatse ma rikkuda nina välja pistmisega rohkem kui hädavajalik.

Ablas...

2007-02-21T18:22:00.000+02:00

Andke aga tulla! Põen läbi kõikvõimalikud viirushaigused ja nii põhjalikult kui võimalik!
Luban!

Teisest maailmast

2007-01-31T20:12:00.000+02:00

Mu vene keele grupis on erinevad inimesed: üks finantsinduses tegutsev noor naine, siis audiitoribüroo töötaja, üks on ise firma omanik, siis on meil üks giid no ja ülejäänutes ei ole ma päris kindel. Igatahes vaatasid nad tummalt ja arusaamatult minu poole kui ühes tunnis oli teemaks seletada, millega ma tegelen :D. Njah, mainides, et sõnaotsesesmõttes tegelen reoveega ja veelgi enam- mulle täiesti meeldib see- tekkis klassis vaikne järelemõtlev hämminguhetk. Nagu oleksid nad omavahel vahetanud üheselt mõistva lause "see tüdruk on imelik." :D Tegelikult nii nagu mina ei mõtle kuidas telesaateid tehakse või ajalehti kirjutatakse, on loomulik et tavalised inimesed ei juurdle kraani lahti keerates kust see vesi tuleb ja kes teda ja kuidas puhastab ning WC-s vett peale tõmmates, et kuhu see jõuab ja mis sellega tehakse.

Koputus uksele võib muuta elu...halvemaks

2007-01-26T17:37:00.000+02:00

Hommikune ahhaa-elamus oli alumise naabri ülivarajane "külaskäik"- tuli teatega, et meilt niriseb neile vett läbi, eriti palju täna hommikul (olin just tulnud dushi alt), pidi tilkuma nii et õudne ja juba mõnda aega. Seega- järeldus- kui ma ei taha oma alumiste naabrite elu põrguks (kuigi seal vist on suurem mure kuumuse kui niiskusega?) muuta, pean loobuma dushi all käimisest kuniks asjad parandatud!?!?!?

On, mida oodata!

2007-01-26T16:20:00.000+02:00

No nii..võttis aega, mis ta võttis aga minu pass leidis õnnelikult tee tagasi minu juurde. Ilusti ümbrikus ja koos viisaga, "multiple" isegi. Vahetusraha olid 5.40 EURi maksvast margist endale jäetud tipiks, aga ega mul sellest kahju polegi, peaasi, et pass kodus ja viisa olemas!
Eile siis tegin ka ennetava tiiru nakkushaiglasse- sain kummassegi käsivarde ühe sutsaka, nii et öösel ei saanud ei ühe ega teise külje peal magada, laveerisin siis kahe äärmusliku variandi vahel- kas kõhuli või selili. Enne seda trippi käisin ettenägelikult doonorluse korras verd andmas- ei tea kas sellest ehk ongi täna süda paha- vaktsiini kontsentratsioon peaks ju nagu suurem olema? Nüüd tuleb veel malaaria profülaktika tabletid hankida, need pidid ka toredasti südamepahadust tekitama, aga elame üle.. Ja täna selgines ka ainus muremeelt tekitav asjaolu- nimelt oli varemalt teatatud, et minu väga kaua oodatud ja vajalik koolitus toimub märtsis.. arvestasin juba asjaoluga, et pean sellest loobuma, nüüd aga tuli teade, et 27-28, tore! Sellega oli muidugi veel see lõbus asjaolu, et esialgne teave oli, et viimatinimetatu leiab aset kas Bradfordis või Botlekis- kujutasin juba tulpe silme ette ;), selgus et mitte kaugemal kui Helsingboris :D.

Kuidas ma juukseotsi lõikamas käisin..

2007-01-03T17:31:00.000+02:00

Läksin veel vana aasta sees juuksurisse, et katkised otsad ära lõigata.. juuksur siis tõstis salke siit poolt ja teiselt poolt, et kui palju võtta võib? Noh, mina lahkelt- ega koonerdada pole vaja!
Pärast imestati- noh, olid ikka Sul pikad otsad siis!

Aasta uus!

2007-01-03T17:22:00.000+02:00

Oh kuidas tahaks uusaastalubadusi anda, või üritada uuest aastast midagi muuta, eesmärke seada, aga näe, kuidagi ei tule välja. Kõik on kuidagi nii paigas, et paigast nihutamine tunduks kohatu...kuigi, jah, siiski- loomulikult tahaks järgmise aastaga remondi tehtud saada ja tahaks uskuda, et jõuaks ka nö kooliskäiguga kuskile ja nipet-näpet siit-sealt, aga see on kuidagi niikuinii asjade loomulik käik ja ei toida hinge. Tahaks näha ees midagi helget ja lootustandvat-erutavat...Kuigi Indiasse-mineku plaan võiks ju natuke maa pealt kergitada ja Tartu maratonile registreerumine motiveerida eneseületamiseni treenima? Imelik värk. Peab veel mõtlema...

Jõulud tulevad vol 3

2006-12-26T11:21:00.000+02:00

Ega kaks kolmandata jää.. nagu arvata oligi kulmineerus mandariinikinkimine ettepanekuga minna temaga firma jõulupeole :D

Jõulud tulevad vol 2

2006-12-22T11:22:00.000+02:00

Viisaka inimesena ma ikka tänasin autojuhti mandariini eest- ja mis juhtus!? Tema, viisaka inimesena, tõi mulle esimese hooga veel ühe mandariini, käis siis korra autos ja tõi veel kaks :D

Jõulud tulevad...

2006-12-20T18:46:00.000+02:00

Ja tuligi täna jõulutunne peale, sest sain juba mitu kingitust! Esiteks pärast laboris sebimist ja asjade kaasapakkimist leidsin üllatusena koti pealt autojuhi poetatud mandariini- kas pole nunnu?! Teiseks tegin ma täna katseid Järva-Jaani piimatööstuses ja sain "meenena" kaasa 2 liitrit koort! Ja ongi nagu jõulud!

KUI...

2006-12-19T17:32:00.000+02:00

Kui ma nüüd ootamatult meelt ei muuda ja kui nüüd ikka soodushinnaga pileteid jätkub ja kui mu pass kirjaga soome saates kaotsi ei lähe ja kui ma ikka viisa saan ja kui... siis lähen ma märtsi alguses nädalaks ajaks Indiasse!!!!

S¨naraamatuga kokkama!

2006-12-15T17:03:00.000+02:00

Ma olen ammu arvanud, et sellised edevad, rohkete värviliste piltidega ja keerukate retseptidega kokaraamatud ei k¨lba suurt kuskile. See arvamus kinnistus. V¨tsin ette ilusa kokaraamatu (seesama peaks olemas olema ka maailmaparandajal) ja valisin välja suurepärase retsepti- riisisalat krevettidega (lk 122). Tore! Asendades juba poes koostisaineid ostes retseptis oleva cayenne pipra tavalisega ning loobudes k¨rvitsaseemnetest täielikult, hakkasin taga otsima creme fraiche `d .. no ei ole sellenimelist! Loogililne m¨tlemine sundis uskuma, et see peab olema midagi creme bonjourì kanti asi, v¨tsingi siis igaks juhuks toorjuustu ja surasin seda oma suurepärase salati hulka. Konsulteerides hiljem toidutööstuse tehnoloogiga, sain oma pettumuseks teada, et see on praktiliselt sama mis hapukoor. Aga miks seal siis nii kirjas ei olnud?!

"Loen" vene keelseid jutukaid!

2006-11-30T23:02:00.000+02:00

Alates uuest õppeaastast hakkan oma vene keele kursuste eest ise maksma, hea on selle juures asjaolu, et tugevalt tõusis motivatsioon ja enesedistsipliin...Isegi nii palju, et üsna pea pärast ülekande sooritamist, investeerisin veelgi ja soetasin raamatupoest 35 eegu eest uue vene keelse jutuka. Mnjah, tahaks ehk jätta mainimatagi, et eelmise- vene keelse armastusromaani- ostsin pool aastat tagasi ja 15. leheküljelt kaugemale ei jõudnud, liiga keeruline oli. Isegi kolmekordsel lugemisel. Siiani ei ole päris kindel, kas raamat algab stseeniga vägistamisest või
(üli)romantilisest armatsemisest. Ostsin targu seekord põneviku...

Ahhaaa?!?!?!

2006-10-18T22:48:00.000+03:00

Tahtsin jagada nädalatagust kummastavat seika. Sõitsin kolmapäeva keskhommikul- nii 10 ja 11 vahel sadamast Liivalaia pidi linna poole. Ühel hetkel oli parem rida järsult ja pikalt umbes- vahin pinevalt, et kus nüüd siis see ehk väike kokkupõrge toimunud on, mis tavaliselt ühes reas äkitselt kogumise tekitab...Aga oh ei- oo imet- see oli hoopis sujuv järjekord Stockmanni parklasse. Hullud päevad!

Shoppamas

2006-10-06T08:06:00.000+03:00

Vaatan kalendrist järgi kuupäeva- täna on 6. oktoober, järelikult eile oli 5. oktoober!
Käisin eile ostukeskusest läbi ja arvake- jõulukaupa müüakse!!!

Puberteet

2006-10-02T17:32:00.000+03:00

Oktoobriga saab täis aasta oldud pealinna elanik, mitte küll ametlikult, sest maksud laekuvad kodusesse Vihula valda, aga põhimõtteliselt on vähemalt viiel päeval nädalas olnud minu elupaigaks Tallinn. Nii imelik kui see ka ei ole, ei saa ma öelda, et tunnen end siin kui kodus ja ei saa öelda, et mulle meeldiks siin- veelgi vähem- raske oleks tunnistada isegi, et olen ära harjunud. Samas saan täie mõistusega aru, et puudub igasugune tagasitee näiteks Tartu, kus illusioonina elavad mälestused kommuunis elamisest, igaõhtustest üritustest-ringikondamisest, igal hetkel tänaval tuttavate nägude nägemisest, jalaga astutavatest vahemaadest, noh peamiselt üliõpilaseluga kaasnevast eluviisist, mida ei tahaks ega oleks tegelikult ka võimalik reaalselt edasi elada. Ja nii tundubki, et olen kuskil vahepeal, kaaluta olekus, suutmata end tegelikult positsioneerida või oma rollegi täpselt mõista ja paika panna. Ma pole enam üliõpilaslinna vaba ja vallatu tudeng, ometi pole ma ka kuskil seal- järgmises etapis- või vähemasti ei tunne ma end seal olevat. Ma ei kuulu siia, samas ei kuulu ma ka mitte kuskile mujale...kuhu ma siis kuulun!? Ehk, et kokkuvõtvalt- kui minna sellele libedale teele ja oma elu kõrvalt vaatlema hakata- pean tunnistama, et põen kergelt üleminekuiga.

Lausa armastan kartulivõttu!

2006-10-02T17:18:00.000+03:00

Juhul kui see kestab 1,5 tundi, kauni sooja päikese all ja sellele järgneb ohtralt kaetud laud, kuum saun ja mõningane napsutamine!

Teine semester

2006-09-18T18:12:00.000+03:00

Aastaga olen rooste läinud, oma esimese semestri alustamisel saadud kogemusega uskusin läbi vedavat kogu selle ettenähtud kooliaja, aga ei! Jällegi suhteliselt valuline saada aru mis kus ja miks toimub. Dekanaat suunab numbrile X, mis vastab suunates numbrile Y, mis ei vasta ja vaatad internetis välja endale numbri W...JESS- onu on nõus mind harima ja lahkesti isegi! Oi kus vedas- 2 AP-d juba kirjas, või noh, mitte nüüd kirjas, aga vähemasti soolas. Otsime edasi. Sama skeem ainult tulem negatiivne- "sel semestril kuidagi ei saa, oota kevadet". OK, no võtame järgmise potentsiaalse aine- "jäite registreerimisega hiljaks, testid on juba sooritatud, kui väga tahate, tulge esmaspäeval kl 12 testi sooritama, äkki saate kella 8.00-sse loengusse". OK, isegi kui see 8.00-ne loeng ei sobi, võiks ju testi ikka teha, äkki avaneb võimalus moosimiseks- kindluse mõttes helistan kl 10 ette- "ei, õppejõudu täna ei tule ja mina ei tea sellest testi tegemisest midagi"...emm.. Juba tekib mõningane vilumus- "kas oleks võimalik ainet R sel semestril sooritada?" -"Oi-oi, teate neiu, seda ainet pole isegi enam õppekavas, ei loeta enam" -"aga minu õppekavas on...olen 4 pluss 2"- kaasatundev nohin.. -" teate, ma ikka väga tahaksin seda ainet sooritada, mulle ikka väga pakub huvi, kas me saaksime kuidagi kokkuleppele..."
Nonii, suuremat sorti eeltöö tehtud, on kätte jõudnud hirmus tähtis päev, kus kl 17.00 kukub tähtaeg õppekava esitamiseks dekanaati. Mul pole muret- olen läbi helistanud kõik tüübid ja tean nende nimesid ja tingimusi mil moel saan ainet sooritada. Kl 14.00 hakkan ÕIS-i sisse toksima..no krt! Mille krdi pärast ta mul ei lase õppejõudu valida?! Ja selle tulemusel osutub võimatuks ka enda õppekava saatmine dekanaadile. Kõne dekanaati. - "Magistrant?! No teil võiks ju ometi juba selge olla kuidas asjad käivad! Ah, ei saa nimesid valida? Ei lase õppekava ära saata? No siis ei jää muud üle kui ükshaaval kõikide õppejõude juurest läbi käia ja allkirjad võtta... miks te selle siis viimasele päevale jätsite?!" Ei, lõpuks ma ikka ei pidanud ükshaaval kõikide õppejõudude allkirju korjama, aga vanduma võttis see protsess küll ja jumal tänatud, et mu tööandja ei tea millega ma töö ajal oma aega julgen ohtralt sisustada..

2006-09-18T18:10:00.000+03:00

Üks on kindel, kummikuid ikka Viru keskusest naljalt ei leia!

Ebaõnn

2006-08-28T08:24:00.000+03:00

Ootan ärevusega- nüüd juba homset- Rootsi-sõitu Marketing Meetingule, ostsin isegi uued püksid ja eile kinno minnes panin jalga kingad, mida plaanisin siis ka kaasa võtta, et natuke harjutada jalga. Nagu karta oligi- olid juba poolel teel kinno mu kannad ära hõõrutud ja filmi lõppedes katsed kingi jalga ajada ebaõnnestusid totaalselt madala valuläve tõttu. Mis seal ikka- kingad näppu ja paljajalu kodu poole! Asfald oli ikka üsna külm... Nüüd on mul lisaks katkihõõrutud kandadele alahuulel ka ohakas, ehk et ei ootagi enam nii väga seda sõitu...

Visata raha prügikasti?!

2006-08-18T18:49:00.000+03:00

Veendumus, et pakendimaks kuidagigi parandab inimeste suhtumist taaskasutusse, on vist ikka alusetu. Nädalavahetusel olid eesti meistrikad orienteerumissprindis, mille peakorraldajaks oli juhtumisi minu isiklik vanem vend. Noh, tundsin, et peaks ju ka kuidagi ehk kaasa aitama ja sebisin endale sobiva "ameti"- jagasin metsast tulijatele juua- igaüks sai valida pudeli vee ja pudeli mingi mahlajoogi vahel. Metsast tulnuna said võistlejad oma joogipudeli ning pidid jääma märgistatud alasse seniks, kuni kõik võistlejad olid metsa lastud, et vältida võimalust info lekkest raja ja punktide kohta. Võistlejaid oli ligi 300. Ala oli piiratud lindiga, seal olid nii mõnedki prügikotid korraldajate poolt paigaldatud ning alas veedetud aeg oli päris kindlasti piisav joogipudeli tühjaksjoomiseks. Kui võistlused läbi, hakati aktiivselt platsi koristama ja kokku panema, et öiste võistluste kohale jõuda. Selge. Mina siis ka. Oma aktiivsuses-naiivsuses korjasin kokku alal olnud prügikotid ja teatasin, et ilmselt pole neis kottides suurt midagi kui ainult taara, et kes need ära viib. Sellele repliigile järgnes arusaamatu pilk ja arvamus, et ega keegi ei viitsi neid ära viia, et võib ikka prügikasti panna...lihtsa arvutuse järgi- 300x0,5=150, oli kõne all 150 krooni prügikasti viskamine...

Äriidee

2006-08-09T22:05:00.000+03:00

Miks ei ole olemas sellist güberneetilist kokaraamatut, kuhu saab sisestada kodus olemasolevad toiduained koos kogustega ning vastuseks antaks retsepte, ilma et peaks lappama mööda kokaraamatut, et mjah, tahaks täna ehk midagigi huvitavat süüa teha, aga et ei peaks enne ega toidu tegemise vahepeal poodi minema ja seda enam, et tavalisest poest komponente leida on ka lausa piin..

Naiste dushiruumis

2006-08-02T08:02:00.000+03:00

Nimelt käin ma teisipäeviti liiva sees võrkpalli mängimas ja päris tore on. Eile oli kohe eriti tore, läksime dushi alla pärast mängu, ise hullult kädistades ja üle ääre pesuvahendeid jagades, kui äkki vilksamisi nägin, et justkui diagonaalis minust asuvas boksis oli tädil habe. Misasja!? Vaatan siis terasemalt, "tädi" kannikad polnud nagu üldse naiselikud kannikad, täiesti mehelikud puusadeta...tuli välja, et seal pesigi end rahumeeli üks MEES! :D
Ega sellest siis midagi väga ei olegi, ainult kujutlusvõime hakkas mängima pildiga sellest, kuidas endal võiks tunne olla meeste dushiruumi sattuda...

Karaoke

2006-07-29T22:15:00.000+03:00

Et siis käisime kontserdil ükspäev- kuulamas Tajo Kadajat ja Jassi Zahharovit laulmas Alendri laule. Vaatamata meeletutele kiidusõnadele ja kolm korda tagasiplaksutamisele, lahkusin mina küll pettunult, kuna tegu oli pesuehtsa karaoke-esinemisega. Makilt tuli muusika, millele siis püüti peale laulda nagu ehtsas põhjanaabrite meelisajaviitetegevuses. Jassi küll suutis kenasti muusikas üle laulda, aga teine esineja küll mitte. Karaoke-efekti võimendas veelgi nende piinlikult korda-mööda lavapeal käimine. Kas Tajo on kapis?

Järelehüüe

2006-07-29T22:00:00.000+03:00

Ei, me ei olnud erilised sõbrad ega ka väga lähedased ning ma usun, et võiksin ühe käe sõrmede peal üles lugeda korrad kui me Temaga näost-näkku rääkisime. Aga ometi on jätnud Ta minusse jälje, oma suurusega, võimsusega. Tegelikult päris alguses ei osanud ma Teda kuidagi hinnata, vaid suhtusin põlgusega püüetesse mind proovile panna, minu olekut kõikuma lüüa. Hiljem sain aru, et asi ei olnud mitte Temas, vaid tegelikult minus, minu enesekindluse puudumises ja hirmus olla mina ise. Ja nii kummaline kui see ka pole, õpetas Ta mulle selle kaudu tugevaks saamist, enese kehtestamist, julgust. Mingil imelikul põhjusel süstis see mulle motivatsiooni arenededa, saavutada, vastutada. Tekkis tahe tõestada ennast. Ja ma ootasin päeva mil võiksin vaadata Talle otsa enam mitte alt üles vaid kui võrdsele ja ollagi võrdväärne Temaga. Päeva, mis ei saabu nüüd enam kunagi..

Homme..

2006-07-28T16:19:00.000+03:00

Et siis selleasemel, et rõõmsalt oodata homset kauaplaneeritud pulmaminekut, panna selga kolm korda proovitud roosa kleit, selleks puhuks ekstra ostetud kingad ning soeng juuksuris, on mul hoopis minek matustele..

Minu esimesed..vol.3

2006-07-20T21:03:00.000+03:00

Seekord siis: SUVEPÄEVAD
Lühidalt ja löövalt võiks öelda, et selleks ajaks kui me oma firmast kahekesi suvepäevadele jõudsime, oli peakorraldaja juba kipsis jalaga (selgus, et ta oli eelmisel õhtul lihtsalt purjus peaga lavalt rahva sekka hüpata üritanud, aga kuna tegemist oli suhteliselt kopsaka noormehega, olevat rahvas aktiivselt eest ära liikunud ja nii ta oma jala murdiski), noh sellest ei lasknud me end ometi heidutada ja võtsime istet siis spordiplatsi ääres.. väikesed siidrid näppu, et mitte hallist massist eralduda ja seadsime end mõnusasti sisse. Alguses jälgisime põnevusega toimuvat kummikuheitmise võistlust, aga erilist pinget seal polnud, nii et üsna varsti lasime lihtsalt lobal joosta ja siidril voolata..see mõnus olemine aga ei kestnud kaua- järsku sadas mulle selgest taevast piki kõrvu raske kummikuhoop.

Tähelepanu!!!

2006-07-13T17:03:00.002+03:00

Seekord ei ole te mitte ilma asjata sedasamust lehekülge avanud! Vaatamata erinevatele arvamustele, et :

A) P on surnud
B) Kolinud elama internetiseerimata piirkonda
C) On mustas masenduses ja peidab end karmi maailma eest
D) Jäi Egiptimaale ja sai tsurka haaremisse elama
E) Pühendab kogu oma aja töö tegemisele, sest pere vajab ju toitmist

olen ma A) ELUS ja pealegi C) täie tervise juures, D) kahetsusväärsel kombel ei saanud Aafrikas mehele, E) pere on niikuinii vähese söömaga ning otsustanud aktiivselt blogindusega tegeleda, vähemasti ajal, mil näib, et kõikidel normaalsetel inimestel on puhkused, töö juures telefon ei helise üldse nii sageli ja päevas paar korda tekib hirm, et internett on ära kadunud, kuna uusi meile tuleb kuidagi kahtlaselt harva.
Püsige liinil!

lugu..

2006-05-10T21:49:00.000+03:00

Uskuge, et see on tõestisündinud lugu...See lugu on ühest väikesest kaheksa aastasest tüdrukust, kellel olid suured verejooksud ning ellujäämiseks vajas ta vereülekannet. Lähim inimene, kellel juhtus olema talle sobiv veretüüp, oli temast 2 aastat vanem vend. Vennalt küsiti: "Jonny, su õde vajab ellujäämiseks vereülekannet, kas sa oleksid nõus seda tegema?" Poiss mõtles pikalt ja põhjalikult :" Kas see kindlasti päästaks ta elu. Jah? Ok, ma teen seda!" Igaüks, kes on verd andnud, teab, kuidas see käib- veeni torgatakse nõel ja sa näed ise verekotti täituvat. Poiss vaatas üksisilmi kotti täituvat ja kui see hakkaski täis saama, vaatas ta arsti otsa ja küsis: " Kaua see võtab, et ma suren?" Arst vaatas poissi küsivalt "Kas see teeb haiget ka, kui ma surema hakkan?" Poisilt küsiti paar täpsustavat küsimust ja selgus, et ta oli valesti aru saanud mida temalt paluti- väike poiss oli läinud verd andma, teades, et tal tuleb loovutada kogu oma veri.

homme!

2006-04-03T22:08:00.000+03:00

nii-nii- ajasin ära oma jalakarvad, pakkisin kokku kõik oma suverõivad, sain ülemuselt kaasa hoiatussõnad "no hea küll- mina oma südametunnistuse peale ei võta sulle puhkuse mitte andmist- aga järgmised aasta aega puhkust ära looda saada (ehhe- ta veel ei tea, aga loodan küll!) ja ära sa seal haigeks jää" ning pühin homme eestimaise kevadise pori oma saabastelt ja lendan nädalaks sinna, kus on päike ja liiv ja soolane vesi ja püramiidid ja.... paraku ka linnugripp!
No ja kui ma tagasi tulen, olen esiteks pruun kui kakao, teiseks energiat täis kui tsurkad müügiprotsessis, ülipuhanud ja valmis vallutusteks!

suurpuhastus riidekapis

2006-03-30T21:02:00.000+03:00

Uhh. Tõestasin endale jälle, et ehtsat koduperenaist minust ikka ei saa! Panin ükspäev kenasti punase-oranzi pesu pesema ja kõigest 40 kraadi peale...selle tulemusel ei ole mul enam ühtegi kantavat nimetatud värvi riideeset. Hämming oli tõsine, aga lahendasin müsteeriumi- punased olid suusakindad küll, aga üllatuslikult määris nende must nahkne peopesa kogu ülejäänud pesu kaootiliselt musta-häguseks...

kõik on võimalik!

2006-03-18T18:34:00.000+02:00

Käisin reedel Saaremaal ja nägin oma silmaga ära belglaste ülesseatud vabriku, kus ühest otsast läheb sisse sealäga ja teisest otsast tuleb välja joogivesi, ehk et sõna otseses mõttes tehakse seal seasitast joogivett! Mjahh, paraku on hetkel neil seadistamisega probleeme ja niivõrd lilleline asi veel pole, aga eeldatavasti saab see nii olema!

Üle pika aja...

2006-02-19T19:32:00.000+02:00

on mul emotsioone mida talletada ning selleks ka pisut aega ja tahtmist. No ja viimasel ajal näib, et pigem need kaks viimast faktorit on limiteerivad.

Aga mitte täna.
Niisiis. Käisime nädalavahetusel Pärnus sanatooriumis. Sanatooriumis käik on kusjuures igati õigustatud, sest reedel tiksus tööl täis minu katseaeg- edukalt, vähemasti ülemuse sõnutsi, nii et jätkan homme hommikul sealsamas- nii et paras aeg väikeseks lõõgastuseks, või mis!?

Siit siis emotsioonid:
-Pärnu! Pean häbiga tunnistama, et minu Pärnus-käigud on piirdunud ühe põhikooliaegse teatriskäiguga Endlasse (Kardemoni linna rahvas ja röövlid) ja tõenäoliselt ühe läbisõiduga sealt tulles jaanipäevajärgselt Saaremaalt ja suundudes Tartu- aga olin sel hetkel suhteliselt ebaadekvaatses seisundis... Aga linn!- nii palju kui ühe jalutuskäiguga jõuab hoomata ja otsustada, siis selle põhjal meeldis Pärnu mulle ikka väga. Millised armsad nukumajad! Ja mõnus madal ja rahulik linn.

- Edgar Valteri maalid! Ma olen küll näinud palju tema poolt illustreeritud raamatuid, kuid mitte maale..ja need on imelised!

-Ei saa üle ega ümber- soome pensionärid. Näib, et sanatooriumid ongi ainult nende peale mõeldult loodud- kõik juhised, menüüd, sildid on vennasrahva keeles esindatud ja televiisoril esimesed kanalid on soome televisiooni poolt hõivatud! No ja rääkimata siis loomulikult elavatest soomlastest seal.

-No ja viimaseks aga mitte vähimaks- aknast vaade otse psühhiaatriahaigla depressiooniosakonda! Lõõgastav ja stressimaandav, kas pole!? :D

Seoses välislähetustega..

2006-01-13T15:03:00.000+02:00

..meil siin käivad need rekkamehed- võtavad kauba peale ja siis vuristavad mööda vabariiki ringi, ja mitte ainult vabariiki- usinamad ikka pürivad sinna lääne poole. No nii. Ükspäev siis üks tüüp tuli Soomest koormaga, kibeles hirmsasti koju, küsisin, et kaua siis kodumaal pole käinud? Kaks ja pool kuud! Aga noh, see pole midagi, üks vingemaid mehi sõitis 21 kuud Euroopas ringi ja kordagi kodus ei käinud, nii et isegi kui Soome sattus, siis tegi sealt ka ruttu minekut, et jumala eest Eestisse ei kutsutaks. Nojah, tüüpidel on välislähetustel päris head päevarahad, aga kõlab ikka hirmsalt küll..kujutan ette, et lapsed võivad tal kül vist naabrimehe nägu olla...

Minu esimesed..vol. 2. Töölähetused

2006-01-13T14:49:00.000+02:00

Lendan siis esmaspäeval Oulu koolitusele. Elementaarne, toote- ja ametikoolitus, mis oleks pidanud toimuma juba mõningad kuud tagasi, nii et olen siin tõenäoliselt korduvalt jalgratast juba õpetatavatel teemadel leiutanud, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Iseasi on, kas ma ikka lendan, sest pileteid mulle ei antud, Mainor Meelis saatis vaid faksi lendude nimedega ja kui mina oma maalapse loogikaga pileteid nõudsin, siis väitis, et pole paberkandjal piletit vajagi, piisab isikut tõendavast dokumendist. No näis!

Jälle reede!

2006-01-13T14:41:00.000+02:00

Reedesed päevad on toredad- inimesi näib juhtivat üks väljaütlemata reegel- igatahes reede pärastlõunad on vaiksed. Telefon ei helise, meilid ei liigu. Mingeid pakilisi asju reede õhutupoole ajama hakata oleks äärmiselt näotu. Sirutad vaikselt jalgu ja teed nädalavahetuseks plaane...Mjahh, kahjuks on minu plaanid juba ette määratud ning suhteliselt paindumatud- 200 lk keskonnakeemia materjale vajab läbitöötamist ja omandatud teadmiste kontroll ootab juba järgmisel nädalal. Uhh.

oskus soovida

2006-01-07T11:09:00.000+02:00

Juba lapsepõlves meeldisid mulle sellised igasugused müstilised uskumused, alates tähtede langemise ootamisest kuni nööbist haaramiseni musta kassi üle tee minnes. Mäletan selgelt, et esimest korda kui keegi "suur" laps mulle seletas, et Altjal kivihunnikusse kivi pannes saab soovida ning see täitub, siis soovisin ma jäätist. :D Ja soov täitus! Ja mitmeidki kordi on täitunud. Tuleb osata soovida, eks ;).
Ja mingist ajast on mulle külge jäänud komme, et kui elektrooniline kellanäit näitab vaatamise hetkel nelja sama numbrit, siis ma ruttu mõtlen mingi soovi. Et soov pidi täituma kui juhtud just juhuslikult sel hetkel kella vaatama. Noh, ehk siis kas kell on 11:11 või 22:22. Kõlab naiivselt, eksole?! Aga kuna ma juba totaalselt automaatselt sellisele nähtusele reageerin, siis teinekord on mulle endalegi mu enda soov üllatusena tulnud. Juhtub, et ma pole tükk aega mõelnudki selle peale, et mis võiks mulle just praegu oluline olla saavutada või saada või teha...ja siis tuleb see mul kiiresti alateadvusest või kust iganes üles leida, endale meelde tuletada. Ja uskuge või mitte, aga see töötab! Kui sa tead, mida sa tahad ja endale seda aeg-ajalt meelde tuletad, siis sa pigem liigud selle saavutamise poole kui siis kui sa seda ei tea või ei mäleta...
Muide, lõputööd arvuti taga kirjutades nägin ma üldiselt iga päev selle hetke ära kui kell 11:11 ekraani paremal allnurgas näitas ja uskuge mind, igapäev oli mul selgelt meeles, et hetkel on kõige olulisem see krdi lõputöö valmis saada....

selle nädala huvitavaim uudis

2006-01-06T19:19:00.000+02:00

Nimelt, tuleb hakata otsima pea raamatupidajale asendajat. Ja seda sellisel põhjusel, mida ülemus võiks ehk pigem minult oodata kui meie 47. aastaselt raamatupidajalt. Nii, et kui ma ei taha firmas tõsist titebuumi tekitada, pean ikka hea mitu aastat ootama sellega, aga nagu näha- aega on selle asjaga! Rahulikult 25 aastat :)

Muide

2005-12-27T16:19:00.000+02:00

Sattusin ükskord mustamäel sellisesse lõbustusasutusse, mille nimi on kas kÄnnupubi või kAnnupubi- seda ma ei suutnud küll kahjuks veel täpselt välja selgitada, aga igatahes, mis ma öelda tahtsin, on see, et soovitan soojalt seda paika külastada, kui teie elus on teravaid noote puudu. Või vähemasti, omast kogemusest võin kinnitada, et see paik on tõsiselt obskuurne, või siis vähemalt seda külastavad (meessoost) inimesed. Igatahes, pole mul sellist "lööki" olnud aegade algusest saati! Ma ei jõudnud veel üleriideidki ära anda, kui juba "näkkas", kahjuks küll ei suutnud ma seda lõbusat asjaolu kõva häälega mainimata jätta, mis riivas minust huvitatud noormeest niivõrd, et tema enam lähenemiskatseid ei teinud, aga sellest ei olnud tõepoolest midagi, sest äsjanimetatust puudust ei tulnud! Üsna lõbus oli! Pidu lõppes sellega, et lahkusin siiski oma noormehega, kes mind mitte sinna ei söandanud jätta, kuid kaasas "austajatelt" kingikssaadud veinipudel ja piparkoogimaja!

Sissekanne rubriigist "minu esimesed.."

2005-12-27T16:13:00.000+02:00

Ehk, et seekord siis esimene nö ärilõuna, õigemini ehk jõululõuna nimega. Ei midagi hirmsat, kui välja arvata asjaolu, et sõin oma elu kõige kallima prae- kusjuures, ei olnud rahamaitset küljes, see vist tulenes sellest, et raha ei läinud otseselt minu taskust? Ja see, et seltskond koosnes: kolm väga väärikat pintsak-lipslasest kergelt hallinevat härrasmeest, üks samaealine daam ning mina (meeldetuletuseks- 23.a tsikk, üldse veel mitte väärikas). Noh ja siis veel see pisiasi, et neljapäeval ootab mind analoogne sündmus...

Sünnipäev töö juures

2005-12-14T13:48:00.000+02:00

Teinekord mulle ikka tundub, et mul on töökohaga roppu moodi vedanud, et ei oska arvatagi, millega ma selle ära teeninud olen. Üks asi on loomulikult see, et mulle meeldib mu töö, see on super. Aga imestusest vajus mu suu lahti veel sellepärast, kuidas minu sünnipäeva suhtuti. Ehk, et raamatupidaja mulle teatas, et noh, sünnipäevi peetakse nii, et tavaliselt sünnipäevalaps toob siis miskit magusat veidi ja töökohapoolt tellitakse soolane. Ja mis sa sünnipäevaks tahaksid firma poolt!? Et vali ise välja midagi, siis koos ostame ära. Kingituse koha pealt oli asi siis konkreetne, valigu ma ise midagi välja, firma maksab 400 krooni, kui kallimat asja soovin, maksan vahe kinni. Toidupoes aga tolknesin mina tagasihoidlikult raamatupidaja kannul kui tema aga kalamarja, saslõkki, suitsetatud kalafileed, sinihallitusjuustu ja muud sellist kallimat-paremat üsna iseteadlikult korvi toppis. Mina ei julenud väga suud pruukida- polnud ju aimugi, kust see piir küll minna võiks, et kust alates ma ise kinni pean maksma :). Igatahes, ei pidanud ja head-paremat jätkus veel töö juurde külmkappi nii mõnekski päevaks.

HOMME

2005-11-30T16:07:00.000+02:00

mmm...on minu esimene korralik palgapäev...

Sünnipäev

2005-11-27T22:00:00.000+02:00

Mõtlesin tükk aega kuidas seda iga-aastast probleemi siis sel aastal lahendada...Kas vaikida maha? Või pidada pidu? Ja kui pidada, siis keda kutsuda ja millal kutsuda? Kas kutsuda kõik, keda tahaks näha ja korraga, või püüda leida erinevaid aegu erinevate seltskondade jaoks? Õeh. Keeruline, eks ja iga aastaga muutub üha keerulisemaks justkui. Aga leidsin geniaalse lahenduse. Ma ei hakka valima inimesi, keda kutsuda, vaid lasen valida inimestel endil..Mina ei vali külalisi, aga külalised ise valivad minu. Seega, kes tahab see tuleb mulle külla. Ja oodatud on kõik, kes tahavad! Olen broneerinud 9. ja 10. detsembri teie päralt. Täitsa vakantne ja avatud. Aga, jah, ainus asi- mulle siiski teada anda, siis oskan arvestada, ei tahaks nädal aega sama salatit süüa kui ma inimeste arvu valesti hindama peaksin :)

Tallinlane

2005-11-27T21:27:00.000+02:00

Jah, nüüd võin end vist juba pidada peaaegu et pealinlaseks. Käisin ära seltsi tallinna konvendis, Baaris ja kuulsas Angeli klubis.

ostuvaba päev

2005-11-25T20:30:00.000+02:00

Oli üks sellise nimetusega päev hiljuti ja kuigi see kõlab kui roheliste ahastushüüd, tarbime me ikka meeletult. Ühel hetkel jõuab inimkond nii kaugele, et kogu see kiire areng ja ressursside mõtlematu ekspluateerimine karuteeneks osutub, kuigi siis on tõenäoliselt juba hilja midagi päästa. Inimesele on loomupärane tahta koguaeg rohkemat. Ikka uusi riideid, moodsamaid kingi, uhkemat telefoni, võimekamat arvutit, popimat autot, rääkimata muidugi siis veel ülepakendamisest, karbistamisest-kilekotistamisest. Aga mis saab vanadest asjadest ja pakenditest?! Üks tavapärane pakend, plastist, mida me tõenäoliselt mitmeid ühe päeva jooksul prügikasti saadame, laguneb looduses kauem kui keskmine inimene elab. Mõtlemapanev, eks?! Seda enam, et selle õnnetu pakendi maksame ju me ise kinni ja kahekordselt! Esimest korda selleks, et kaup sellega koju tuua, teist korda prügimäele saates, kusjuures, toote "eluiga" on ikka väga lühike. Absurdne, kas pole?!
Vaadake inimeste ostu- ja tarbimisharjumusi. Raha annab justkui õiguse ja vabaduse ning vabastab vastutusest- õigus ja vabadus osta ning siis lihtsalt ära visata, kui ei meeldi enam, kui on eelmise hooaja värk, kui sai liiga palju varutud, kui ollakse tüdinud, kui tahetakse uut, kui tahetakse moega kaasas käia...Hirmuäratav. Ja mõelge- me pühendame kogu oma elu sellele, et omada rohkem. Käime tööl, et saada palka, et osta...
Mõnikord tahaks siit lihtsalt ära, kuskile kus ei ole selline elustiil võimalik ja oluline, olla vaba ühiskonnas kehtivatest reeglitest ja harjumustest. Mõelge kui tore oleks elada kuskil naturaalmajanduslikus ühiskonnas, oma väikese palmi all!?

Reede

2005-11-18T16:00:00.000+02:00

Kui mul tehtaks palgas tasaarveldus reede õhtuse viimase tunni molutamise eest, ei pahandaks ma üldse. See oleks suhteliselt aus.

Rõhuasetus

2005-11-11T11:08:00.000+02:00

Ehk, et lugu sellest, kuidas mul sellega eile probleeme tekkis..

Nimelt, esiteks, minnes Anne Adamsi ja Jaan Söödi kontserdile, eeldasin et suu saab lahti ka viimasena nimetatu ning ausaltöeldes ostsingi piletid vaid sellest lähtudes, et pole pikka aega Jaani kuulanud. Kohapeal selgus, et kui artisti nimi on küll kontserdi pealkirjas, ei pruugi see veel tähendada, et ta ka laule esitab. Kuigi, jah, ühte laulu: "..kui me ükskord kokku saame.." ta ikka püüdis laulda, aga sinna segas ka Anne vahele.

Õhtujätkuks ja selle pettumuse parandamiseks tuli ettepanek vähemasti siis välja sööma minna ning mina valisin pika mõtlemise peale juustu-köögivilja püreesupi, asetades supivalikul rõhu "juustule". Selgus, et jällegi ennatlikult- tegu oli puhta kõrvitsapüreesupiga, millele nii ilupärast oli peale riputatud ka pisut riivjuustu. Öäk.

Siit järeldus: linguistiliselt loetelus samaväärsete komponentidena tunduvad objektid ei pruugi olla samaväärse osakaaluga reaalsuses.

Identiteedikriis

2005-11-07T15:45:00.000+02:00

Jõudsin mõistmisele, et minu viimase aja mõningane segadus on üsnagi loomulik reaktsioon elus toimunud muudatustele..

Ehk et, üsna üleöö on minust saanud:
- vaese ja vastutustundetu tudengi asemel esinduslik ja vastutusrikas nö keskastmejuht.
- poolepäevani magavast laiskurist varaärkaja kohusetundlik töötaja.
- vabast ja "vallatust" flirtijast truu ja pühendunud elukaaslane.
- Ühistranspordi kliendist või jalutajast autogasõitja.
- tartlasest tallinlane- no seda võiks ehk isegi hüüumärkidega rõhutada, see on ehk kõikse suurem muutus.

Nende muutustega on kaasatulnud ka paratamatus, et pole aega enam isegi sotsialiseeruda sel määral nagu ma harjunud olen ning kui ikka vanasti sai vähemasti paar korda nädala jooksul väljas käidud, nädalas korra ikka mõnel peol, alkoholitaluvus oli vägagi kõrge; siis nüüd pole ma väljas käinud ei-tea-mis-ajast, rääkimata siis mõnest peost ning eile joodud klaas hõõgveini tekitas mulle juba kerge vine. Kõige rohkem igatsen ma muidugi inimesi! Teid kõiki...Ja mitte ainult olematu aeg ei ole määrav faktor, vaid ka vahemaad... Nüüd on tunne, et lähedaseimaks inimeseks saab mulle firma raamatupidaja :D

Ime siis, et see on tekitanud minus mõningase kriisi ning mõjunud psüühikalegi ehk. Aga sellegipoolest- ärge te mind ära unustage. Ma olen alles! Ning kuigi mu elu on teinud täispöörde, usun, et sellist pööret pole toimunud minus endas, et ma olen ikka see, kes ma alati olnud olen...

Rutiin

2005-10-26T15:52:00.000+03:00

Vägagi uudne, või siiski ehk taasleitud vana- igapäevane rutiin...Viimati siis ehk keskkooliajal...
Aga tööinimese elu vist peabki nägema analoogne välja?
- 6.50 üles,
- hommikused protseduurid,
- 7.30 majast välja
- 8.00 jõuan tööle
- keel kohvitassi sooja
- igapäevased töötegemised
- 12.30 lõuna
- igapäevased töötegemised
- 16.30 tööpäeva lõpp
- a) kooli--->koju
b) koju
- õhtusöök
- vajalikud toimetused
- magama

Nii, et kel võimalus, püsige vagusi koolis!
No ja kui ma rutiinikätte pole surnud või oma tagasihoidlikku huumorimeelt ja kirjutamissoont kaotanud, siis
näete mind ehk peagi jälle siin (rutiinist väljapugemas).

Vene keele lummuses

2005-10-20T14:09:00.000+03:00

Teine asi üllatas mind tegelikult TTÜ-s veel- nimelt olukord magistrantide seminaris, kus vene soost üliõpilasele lahkelt anti luba oma mõtteid vene keeles esitada ning õppejõud ka loengut pidades tihti oma juttu edastas paralleelselt vene keeles (magistratuurijõudnult võiks ikka rahvuskeelt osata?). Mitte et mul venelaste vastu midagi oleks! Lihtsalt üllatav oli, Tartus sellist asja ma ei kohanud. Aga eks selline heategevus ju just pärsib nende valmisolekut eestikeel üleüldse ära õppida? Olin oma maalapse ja Tartu fännina suht sinisilmne vist, sest ka see, et Tallinnas kuulebki venekeelt tänavatel ja koolis rohkem kui emakeelt, tundus suhteliselt uskumatu. Kuhu ma sattunud olen?! Käin laboris koos Jekaterinaga, kes on Narvast, ka esimese aasta magistrant. Ta rääkis, et terve bakalaureuseõppe sai kenasti vene keeles hakkama, nüüd viimasel suvel praktikal olles hakkas eesti keelt ka purssima- pere, sõbrad, kool, asjaajamine..- kõik on olnud siiamaani venekeelne, nii et polegi ju otsest vajadust osata eesti keelt!
Aga mina, padueestlane, otsin endale venekeele intensiivkursuseid, et mul, eestlasel, oleks võimalik Eestimaal teha tööd oma õpitud valdkonnas..

TTÜ iseärasused

2005-10-20T13:56:00.000+03:00

Mina kui ikka ehtsast ülikoolilinnast tulnu, olin ikka äärmiselt üllatunud kui esimest korda pealinnakoolis loengusse rahumeeli jalgulohistades lonkinult- täistunnist paar minutit üle- "aega ju kül!"- avastasin, et loeng on juba täies hoos. Kehitasin arusaamatuses õlgu- ei mingit akadeemilist veerandtundi!?

suhtlemispsühholoogia

2005-10-13T15:10:00.000+03:00

Kas te leidsite oma mailipostist sellise kirja:

Tere! Ma tõesti ei tahaks teid kiusata, aga minu magistriõpingud ttü-s sisaldavad vabaainet suhtlemispsühholoogia, mille läbimiseks pean tegema uuringu, kuidas teised inimesed mind tajuvad vs mis ma ise endast arvan..sellejaoks oleks mul hädast vaja, et paneksite paari lausega mulle meili peale milline ma teie arvates olen. Ei pea olema pikk. Ei solvu vms. No võta see paar minutit minu heaks! :)

Kui ei leidnud, siis pole ma lihtsalt jõudnud seda kirja veel saata ning igatahes ootan siiski soojalt teie mõtteavaldusi (mul oleks tarvis saada nimelt 30. inimeselt säärane iseloomustus, et rist kirja saada) ja kui leidsite, aga pole mõnel ettearvamatul põhjusel vastanud, siis tehke seda kindlasti..

Pean ütlema, et selline küsitlus mõjub esialgu ootamatu ego boostina..mida kõike head ikka inimesed minust arvavad! Nii naiivsed ;)! Mmmm.. Mina olengi headus ise..oi oi.. Ehk, et kui päris aus olla, siis oli täitsa heameel kui mu lihane õde julges tunnistada, et vahel oled sa egoistlik ja järsk! Mitte, et ma nüüd päris mudaga loopimist ihaldaksin...:)

Ja veel- täitsa põnevat ikka koorub välja ka..Näiteks minu vanem vend arvab, et olen mõneti ebakindel, samas kui mu kursavend on täitsa kindel, et olen väga enesekindel inimene.
Aga tegelt on vastused lahedad, loodan, et keegi ei pahanda kui endakirjutatu all ära tunneb, aga need on nii toredad, et ma ei saa kohe jätta neid enda teada:

-Esialgu jätsid sa endast äärmiselt enesekindla, suhtlusalti ja läbilöögivõimelise inimese mulje. Seetõttu sa mulle esialgu ei meeldinud

-Sina oled kindlasti üks esimesin inimesi, kellele ma taasesitan ettepaneku oma firmat luua.. Sina sobiksid tegevdirektoriks näiteks :o)

-Ma arvan et parimad sõnad Su iseloomustamiseks oleks koorjas, seemine, kriipne ja väga proteiinirikas. Just selline Sa oledki, tahad Sa või ei. kõik

-Oled rikkumata maatüdruk ja seda selle sõna kõige paremas mõttes, sest selliseid palju ei leidu.

-esimesena meenus mulle sinu suurepärane kugunibu, mis ikka paistab kui sa rõkkavalt naerad. ja seda naeru on palju. mulle see meeldib. ja su kurgunibu meeldib mulle ka :)

2005-10-11T15:45:00.000+03:00

Kui elukaaslane toob töölt koju kaasa läppari, siis on paras aeg endale aktiivne sotsiaalne elu tekitada, või no näiteks armuke võtta :) Pakkumisi?!

ei ole hinge heitnud, täitsa saadaval..

2005-09-22T18:13:00.000+03:00

Olete te kunagi tegelenud aktiivse tööotsimisega ning seda mitte läbi usaldusväärse kanali: tuttavad-sugulased-praktikakoht, vaid kohe nagu "päris" ehk et ehtsalt tööturul end saadavaks tehes?! Ja mitte ainult saadavaks, vaid ka end aktiivselt pakkudes?! EI!? Ehhee- no ma võin anda mõningast nõu...
Reegel nr 1: ära ole naisterahvas (mehed on sinu ees igatahes eelistatumad ning kui sa juhtud kandideerima valdkonnas kuhu ka meesterahvad, siis ei loe su IQ testi kõrge tulemus, vaid kahjuks enamjaolt ikka see mis püksis ripub. Naisterahva koht on kodus- üks laps tissi otsas ja teine ehk põllenurgast kinni!).
Reegel nr 2: kui sa oled naisterahvas, ära küsi elamisväärset palka (palk on mõeldud meesterahvastele, efektiivsem on tööotsimise asemel tegeleda mehe otsimisega).
Reegel nr 3: personalifirma kaudu kandideerides broneeri 1-1,5 kuud närvi ja ajakulu (arvesta et käid kuu aja jooksul 2 korda intervjuul ja korra teste tegemas, kuid jääd ebasoosingusse kuna sa endiselt pole mees, mitte et see oli selge juba kui mitte cv-d saatnult, siis esmakohtumisel).
Reegel nr 3: ära sa mingil juhul oota mõningastki tagasisidet saadetud cv või käidud intervjuu kohta..

nipid koolilõpetajale

2005-06-03T19:08:00.000+03:00

Tegevused, mis paralleelselt lõputöö kirjutamisel tagavad suurepärase hinde on:
-jalakarvade väljakitkumine pintsettidega karv-haaval
-ootamatu huvi kokkamise vastu
-blogindus-nii tekitamine kui tarbimine
-iseenesestmõistetav suhtlemisvajadus msni kaudu
- põhjendamatu optimism

Aga kõige enam aitab teadmine, et kool tuleb ära lõpetada, sest on juba endale soetatud nii seelik kui kingad.

Kohtume 16 juuni kl 16.00!

kutsumata külaline

2005-05-19T15:02:00.000+03:00

Istusin mina rahulikult oma igapäevase tegevuse juures suurima sõbra seltsis, kui järsku tegi üks tüüp ukse lahti ja jalutas rõõmsasti sisse. Tatsus toredasti minu juurde...oma rumaluse juures ei osanud ma ohtu aimata, ta näis nii meeldiv ja ohutu, nii et ma ei võtnud vaevaks end tema eest kaitsta. Võtsin ta lahkelt vastu. Alles pärast sain aru, et see petlik sõber on Masendus. Oleks võinud ju vähemalt koputada!?

pakendiseadus

2005-05-11T18:39:00.000+03:00

Avasin oma säästumarketist kolme krooni eest soetatud sprotipasteedi- no juba poes tundus mulle ausaltöeldes see kaup pisut kahtlane ning ma juba suhtusin selle sisusse kerge skeptilise eelarvamusega- ja ma ei üllatunud üldsegi, et seal olid surnud lömastatud kalade kulul elama asunud täitsa elusad ja ehtsad hallitusseened! No sellest ei olegi midagi, sest ega mul ole kahju oma kolmest kroonist elavate seenekeste eest loovutada, kaugel sellest- selle summa eest, ma arvan,- pakkus mulle nende elukate nägemine rohkemgi rõõmu kui tavapärase ebamäärast värvi olluse olemasolu nentimine selle karbis...
..aga sellise igapäevase toimingu käigus hakkasin ma mõtlema- seda juhtub mõnikord minulgi, et ma mõtlen- et idee poolest on mul õigus viia see õnnetu karp poodi tagasi. Ei, ma ei pea mitte silmas loomakesteta produkti vastu nõudmist või oma kolme krooni tagasi küsimist, sest põnevust nende leidmisest sain ma juba ju täie raha eest, vaid et pakendiseaduse jõustunult on mul tagatud õigus viia poodi tagasi iga jumala sprotipasteedikarp- eeldatavasti vist küll tühja ja pestuna. Ja mitte ainult sprotipasteedi, vaid ka küpsise-, salati-, kreemituubi-, ja mis iganes karp, ehk et siis misiganes ese, mida võib määratleda pakendina..
Milline kokkuhoid! Allan Kokkota ERL-st lubas mind kunagi lahkelt komposteerivate ussikestega varustada-nende näol saaksin endale ju ka kauaigatsetud kodulooma..Seega: kõik sprotikarbid viin poodi tagasi, nende elama hakanud sisu ja kõik muu biodegradeeruva annan ussikestele ümbertöötlemiseks, paberipahna sokutan ahjuomanikele ning prügi teke on kohe lausa minimaalne ning sellest tulenevalt ka prügiveokulu...
Kas pole mitte tore!? Kõik sorteerima!

..meeldetuletus..

2005-05-11T17:41:00.000+03:00

Kummardus minu auväärt hõredale publikule ning tagasihoidlik meeldetuletus, et loetusse tuleb suhtuda range eelarvamusega- võtta arvesse käesoleva lehekülje autori ebaloomulikult aktiveerunud eneseiroonilist suhtlemismaneeri ning nii mõnelgi juhul eksitavaid kunstilisi liialdusi.
Nõrganärvilistel ning vähesel määral arenenud huumorimeelega isenditel on antud kirjatükkide lugemine ebasoovitatav.
Samas tuletan ka meelde, et ärge laske end eksitada oma sotsiaalse taju vigadest, mis üldjuhul kaldub üksikute juhtumite puhul tegema paikapandud järeldusi.
Kaebuste puhul palun pöörduda arstile.

minu kaks suurt sõpra, üks parem kui teine..

2005-05-05T22:28:00.000+03:00

Kunagi ühes Disney koomiksis olid kenasti ära personifitseeritud- kui ma ei eksi siis oli see õnnetu Donald, kelle- ühele õlale kurat ja teisele ingel. Oo ja mitte ainult, et nad oleksid seal istunud, vaid nad ka kogu aeg sosistasid kõrva ja andsid erinevat nõu- kurat loomulikult tsipa ruineerivat, ingel jälle oma üliheaduses levitas vaid üllaid mõtteid.

Ja nüüd olen need tegelased ka oma elust leidnud. Ei-ei, nii hull see asi nüüd ei ole, et ma neid kohe ilmsi näinud oleksin ja õla peal nad ka vaevalt et istet on võtnud, aga mõtted on täpselt alati kahepoolsed...no ja olgem ausad, mitte alati ei võta ma siis seda helgemat ideed kuulda..
Ja suures lõpetamise tuhinas on mu meeldivad sõbrad eriti aktiivselt sõna võtma hakanud. Nojah, just, et "meeldivad" sõbrad, sest mõtle kui palju põnevam on elu kui saan omakeskis diskuteerida ja vastu- ning pooltväiteid genereerida.

No näiteks võtsin ma end täna kokku ja istusin suure innuga (mitte ind-inna, vaid ind-innu) arvuti taha, et siis miskit asjalikku produtseerida..kõht oli meeldivalt täissöödud ja tukk tikkus peale, nii ütleski mulle üks hääl peas:
- äkki oleks targem hoopis voodi peal lesides artikleid lugeda, nii hea ju vaadata üle, kas üldse saan sealt midagi kasutada..
Loomulikult lõppes see mitte-nii-lühikese ja totaalselt etteplaneerimata uinakuga.

Nii on mul alati argumendid miks mitte minna õhtul jooksuringile või miks mitte ärgata hommikul äratuse peale, miks on ikka vaja kindlasti hakata pigem koristama kui õppima jne jne jne

Ainus mure on selles, et mingil kummalisel põhjusel on see kuratlik pool tsipa nutikam ja argumenteerivam ja üleüldse vist kõvema häälega, no ja seda õnnetut tiivulist olendit pole ma ammu enam kuulnud...äkki ta on üleüldse välja kolinud?

..paar kuud vaeva ja kraad kogu eluks

2005-05-04T13:19:00.000+03:00

m�ttemaailm
Küll elu on ikka mitmekesine ja variatsiooniderikas kui igal hommikul ärgates nii 9 paiku samaaegselt kardinate eest lükkamisega lülitad tööle oma suurima sõbra ja veedad ülejäänud päeva vaid tema seltsis. Päeva kõrghetked on loomulikult köögiskäigud, nii väiksemate lohutuste leidmiseks kõige seeditava näol, või siis ka suurema kõhutäie otsingud. No ja lohutust on sellise elu puhul vaja, sestap külastangi piisavalt tihedalt ka kaubandusketti, et soetada masendustõrjet..peaks mainima, et tõhusat antidepressiivset digesteeritavat vahendit sealt küll leida ei õnnestu, kuid ometi suudan end pakutavagagi ära petta. Mõneks ajaks. Enesepettu on vaja ka sellise käitumise tulemustega hakkama saamiseks, ehk et jaanalinnuna ei vaata ma kunagi sularahaautomaadis kontojääki, poearvele püüan tähelepanu mitte pöörata ja jumal hoidku end kaalumast!
Kõige selle jama sees on vaja enda elu veelgi huvitavamaks muuta ja mõtiskleda sügavalt järele mida oma eluga edaspidi peale hakata, mis on minu väljavaated, kas mu senised valikud on olnud õiged, mis saab kui.., kas äkki.., no ja parimal juhul siis saaks teisigi natukene hulluks ajada...see pole mu väga veel õnnestunud, kuid hirmsasti tahaks tüli norida mõttetutel teemadel, tekitada intriige..
..no aga elu ongi raske, peaasi et igav ei ole

kingagaraaz

2005-03-08T00:50:00.000+02:00

Ja nii ma siis ostsingi endale VEEL ühed kingad..No ei, mul ikka oli neid tõepoolest vaja, sest minu kingagaraazis voodi all ei ole veel vasekarva eksemplare. Niisiis täiendavad need toredasti minu kolme paari kinniste mustade peokingade- ühed pelgalt tantsimise jaoks soetatud, teised head mugavad vanad sissekantud nö "volbrikingad" ning kolmandad siis ausat esindusfunktsiooni täitev suhteliselt piinarikas paar- kahtede rihmikute- heledate ja tumedate- mõne susstüüpi ja siis beezide tänavakingade kollektsiooni. No ja kui päris aus olla, siis mahub sinna voodi alla veel nii mõnigi paar kingadeks kvalifitseeruvat jalavarju. Eks ma lükkan ikka kord kuus tolmu maha ja võib juhtuda, et mõni neist saab boonusena ka sama tihti jalga pandud.
Minu vanaisa lippas omal ajal aga talvel kooli poole paljajalu- et mitte oma uusi saapaid liialt kulutada..

http://????.blogspot.com

2005-03-08T00:29:00.000+02:00

..ehk selle lehe sündimisvalu.
Uskuge või mitte, aga selle õnnetu blogi sünni edasilükkumine seisnes paljuski pelgalt sobiliku aadressi leidmises..lihtsalt ei tulnud kordagi päris head ideed pähe ja kui ma siis mõtlesin panna kõige lihtlabasema, nagu näiteks -"sahtel", "vitamin", jõudsin isegi "kanalat" proovida ja "monoloog", mille järel ka "monoloogid" või "salamaa"- siis selgus et need kõik on juba kasutusel. Pidin tunnistama-tõsiselt piinlik küll- oma uskumatut vaimuvaesust, paraku. No ja nii ta siis tuli- leidsin ta lihtsalt une arvelt. Muide, soovitan kindlasti tsekata seda viimast mainitud aadressi varianti.